ALL WHITE I WEEK 32

Thrifted cardigan // H&M Basic dress // Parfois bag // Marco Tozzi sandals


Nüüdseks olen saanud juba paar nädalat full-on puhkust nautida ja võin öelda, et see on ju lausa sõltuvust tekitav!  Eriti suvel - ma ütlen ausalt, et mul pole 10 aastat olnud vaba suve, olen käinud päris varajasest noorusest täiskohaga tööl suviti. Kardsin alguses, et ei oska selle vaba ajaga midagi peale hakata, aga täiesti vastupidi. Päevad on sisustatud mõnusate toimingutega ning teen asju, millele olen ammu mõelnud, kuid ajapuuduse tõttu edasi lükanud. Istutasin terrassile lilled, küpsetan-teen süüa rohkem, võtsime kassi, loen raamatuid, käin trennis, koristan, poodlen-varun beebikraami ning tegelen veel kõrvalt mõningate tööasjadega mis hoiavad ''teravana''. 

Vaba aeg  aitab ka vaimselt häälestada beebitulekuks - kui enne tundus see nii kauge tulevik, sest graafik ja pea oli täis kohustusi, siis hetkeseisuga hakkab see aina rohkem kohale jõudma. Eriti üleeile, kui nägin, septembri beebid 2015 grupist uudist ja pilti,  et esimene enneaegne sündis - pisar tuli silma õnnest, rõõmust, kartusest ning tabas reality kick, et see võib ju ka minuga iga hetk juhtuda.  Kuid kuna ma pole väga emotsionaalne ega muretseja inimene, siis kaine mõistus selgitas mulle kohe, et see on normaalne, kõik on ju hästi ja kõik läheb suurepäraselt!

___________________________________________

For now, I have had the pleasure to enjoy my maternity leave for few weeks and all I can say that it is addictive! Specially during the summer, I have not had  duty free summer for 10 years, because I started working at a very young age. At first, I was a little afraid what I am going to do with all this free time, but  it has been totally the opposite. All sorts of activities I have postponed, planting flowers, baking,  reading books, working out, cleaning, shopping for baby goods etc. Also, I am still doing some work stuff to keep my head clear. 

All this free time helps me to prepare mentally for the baby,  it seemed such a distant future before, because my head was full on responsibilities. But now, it is becoming a reality. Especially the day before yesterday, I saw that the first premature September 2015 baby was born. I shed some tears - it was all from excitement, happiness mixed with some fear, that it could happen just any minute with me aswell!



Comments

Popular Posts