Mida vanemaks olen saanud, seda enam  mõistan, et kiirmood on halb. Aina rohkem asju ostan taaskasutusest ja  nö päris poodides käin pigem vaatamas..nagu muuseumis võin vist öelda? Vaadates hindu küsin endalt WTF? Mis mõttes? See ei ole seda väärt! Selle kaltsu eest?  Vahel harva ostan endale midagi, kuid siis ka allahindlusest. Kui mu rahakott võimaldaks ostelda kaubanduskeskuses, kindlasti ostaksin rohkem sealt Sest see on nii lihtne, stangedel ripub hunnikutes asju mis on moes. Fast fashion.  Samas kusagil second-handis võid tundide kaupa otsida-kaevata  ning lõpuks ikka tühjade kätega lahkuda. Kuid see, et pole võimalust haarata jooksupealt endale õhtuks uut kleiti ning oled sunnitud alternatiivseimad mooduseid kasutama, teebki inimesi omapärasemaks.Taaskasutus on IN!

Inimesed ei julge erineda. Mäletan, et ma võisin olla kusagil 14. aastat vana( Juba 7 aastat tagasi..WOW!). Meeldis mulle käia kaltsukates ning imeilusaid vintage kleite-pluuse-kingi vaadata, katsuda ja osta. Olin üsna tiinekas ning otsisin veel ennast, kõikudes mitmete stiilide vahel, kui vintage on alati mu südames olnud. Sellel ajal oli üsna tabu kui keegi teada sai, et kannad sekkarist ostetud riideid või  keegi nägi sind nurgatagusesse kaltsukasse sisse astumas. Kenal kevadpäeval siis õde pöördus minu poole : ,, TEAD MIS?? MU SÕBRANNA NÄGI, ET SA LÄKSID HUMANASSE!!!!!!! TA RÄÄKIS SEDA KÕIGILE!!NAGU NII MARK!!!!!!'' Jah, nii oli elu aastal 2004.