Paar nädalat tagasi(võinoh, isegi kuu juba) käisin vaatamas  Heleri Saariku debüütfilmi ''Kõik muusikud on kaabakad''. Jällegi pidin veenduma, et eesti filmid on ikka head, väga head. Neis on see teatud sügavus, mida täpselt kirjeldada ei oskagi(okei, mitte küll kõigis).

Igastahes, otsus seda värsket linateost vaatama minna tuli üsna spontaanselt ja ega ma eeltööd ei teinud. Kuid kui 20 minutit olin kinolina jõlltanud, krabasin oma nutfoni välja ja uurisin kes selle silmale ilus, mõistusele hea filmi taga on. Noored on ikka tublid ja andekad. Meeldis ka see, et filmis mängis palju inimesi, kes tegelikult ei ole näitlejad ja nad said sellega ülimalt hästi hakkama. Mainimata ei saa jätta ka imelist second-hand glamuuri. Kostüümid olid väga super! Ja mõni kaader oli nii muinasjutuliselt ilus, et oleks tahtnud lihtsalt screenshotte teha ja pärast need pildid koju seinale riputada. Kõik kokku oli eluline, kuid piisavalt veider. Kuidagi hästi Tallinn design-music-art rahvalik.

Ashilevil oli eriti funky cubanita roll. Isegi oleks tahtnud sellel peol olla.